Nädal 4. Info- ja võrguühiskond

Kuivõrd suureks probleemiks on Eestis jälgimiskapitalism ja digiaedik?

Seda käsitleda ainult Eesti kontekstis on jube keerukas. Suur osa meediatarbimisest ning internetiruumi kasutusest toimub rahvusvaheliste platvormide kaudu ning selle tõttu Eestis nähtav olukord on pigem osa laiemast lääne infoühiskonnast.

Eestis on jälgimiskapitalismi mõju olemas, kuid võrreldes näiteks USA-ga on see mõnevõrra piiratum. Üheks näiteks tooks isikuandmete kaitse üldmääruse GDRP-i, mis seab rangemad nõuded andmete kogumisele ja nende töötlemisele.

Teiseks tooks näiteks suhtlusrakendused, ning nende järelvalve regulatsioonid. Eestis taaskord on privaatsuse kaitse selles valdkonnas tugevam võrreldes USA-ga, kuid juba ka EU-s on arutelus nn ChatControl, mille eesmärk oleks tuvastada privaatsõnumitest ebaseaduslikku sisu.

Eesti on siiski üks riike, kus väga suur osa inimese elust on digitaalselt salvestatud. Riiklikes registrites on olemas näiteks sissetulek, terviseandmed, elukoht ning teatud varad. Need andmed on seotud ühe digitaalse identiteediga ning ligipääsetavad nii kodanikule kui ka erinevatele riigiasutustele. Kui sellele lisada internetiplatvormide kogutav käitumisinfo, siis jääb mulje, et terve elu on digitaalselt salvestatud.

Samas see ei tähenda kohe, et jälgimiskapitalism ja digiaedik oleks Eestis probleemiks. Pigem seisneb probleem potentsiaalses kuritarvitamises, kus kogutud andmeid kasutatakse inimese vastu, näiteks majanduslikel või poliitilistel eesmärkidel.

Küll aga ei saa sama öelda mitte-riiklike jälgimislahenduste kohta, kus kogutud ja töödeldud andmeid kasutatakse otseselt majandusliku efektiivsuse suurendamiseks. Turunduse eesmärgil jõuda tootega demograafiliselt potentsiaalsema ostjani ma isiklikult probleemseks ei pea. Halvaks näiteks võib tuua hinnakohandamise, kus kasutaja käitumise põhjal muudetakse sama toote või teenuse hinda.

Tulevikustsenaarium

Usun, et riiklikul tasemel jõuame täieliku jälgimiseni, su elu on täielikult kaardistatud. Kasutades erinevaid jälgimis lahendusi ka. kaamerad isikutuvastusega, maksed, sõiduki jälgimine jmt.

Kui riiklik süsteem on turvaline ja andmete kasutamine selgelt reguleeritud, siis toetan, väga ulatuslikku jälgimist, kui selle eesmärk on kuritegevuse ennetamine ja turvalisuse kasvatamine. Minu jaoks on oluline pigem see, et kogutud andmeid ei kuritarvitataks, mitte see, et andmeid üldse ei kogutaks.

Ideaalis võiks digitaalne keskkond toimida sarnaselt füüsilise ühiskonnaga, kus inimesed ei ole täielikult anonüümsed. Nii nagu igapäevaelus teavad naabrid või tuttavad üksteise kohta teatud määral infot, ei peaks ka digitaalses ruumis andmete olemasolu automaatselt tekitama ebamugavust. Probleem tekib alles siis, kui kogutud infot kasutatakse inimese vastu, sarnaselt olukorrale, kus naaber kasutab sinu kohta teada olevat infot selleks, et sinu kodust varastada.

 

Allikad: 

GDPR: https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2016/679/oj/eng

ChatControl: https://www.patrick-breyer.de/en/posts/chat-control/